Aeg on veerenud omasoodu edasi ja ongi käes meie Gordon Griffini kasvandusest lahkumise päev. Minu väike südameke või “vatipall” nagu mu sõbranna tabavalt tema kohta ütles. Väike vahva Gordon elas oma lapsepõlve ilma õdede ja vendadeta. Meie kasvandusele on esmakordne juhus, et sündis ainult üks kassipoeg.
Tema ema Demi nautis oma noore ema põlve meie juures täiega. Üksiku kassi elu elades sai ta kindlasti palju tähelepanu oma kahejalgsete pereliikmete poolt, aga ei olnud võimalik nautida omasuguste birmadiivade seltskonda. Nüüd siis sõbrannatas ta meie kassitüdrukutega niipalju kui süda lustis. Väikese Gordoni sõbrannaks kujunes lõpuks ikkagi meie tiiger Eleni. Nemad tegid ikka koos suurimad mängukaared, kihutasid õhtuti magamistoa voodilt otse elutoa ronimispuu tippu nii, et mänguhiired kahte lehte lendasid. Hiljem lebotati ja maadeldi niisma. Lustlik lapsepõlv kujunes sellest ikkagi ka meie Sweet Katicat üksiklapsele.
Gordon Griffin iseloomult hästi iseseisev ja mänguhuviline. Sellise koheva kasuka ja kolmnurksete laiade kõrvadega nagu mulle just meeldib. Imelised sinisilmad! Griffin polnud mingi vinguja vaid toimetas ka vahel üksi pikalt oma mänguasjade hunnikus. Väga meeldis talle asjalikult nurrudes su näo ette ronida kui just telekat tahtsid vaadata. Oi ja need koomilised hüpped, millega tema prullakaid käpakesed imehästi hakkama said! Need olid juba vaatamisväärsus omaette. Õhtul kui Gordon väsis, tuli istus vaikselt su kõrvale ja vaatas otsa. Ise vaevu silmi lahti hoides. Siis sai väikemees tõstetud pesasse, sest ise ta enam ei jõudnud käpaotsagi liigutada.
Gordon Griffini uus pere ootas teda juba pikisilmi. Ka juba siis kui pereisa veel 5% kahtles. Griffini sõbraks saab nüüd pisut vanem triipudega birmakiisu ja arvan, et meie Eleni asemel saab ta imehästi uue sõbranna osaga hakkama. Ilusat elu sulle kallis poiss!
Sweet Katicat 