M-pesakonnaga oli mul seekord päris pingelisi aegu. Teadaolevalt peab üks kassikasvataja olema väga tugev ja sihikindel inimene. Alati ei ole kõik lihtne ja rõõmustav. Nimelt ei soovinud Umakene kuidagi algul sünnitada. Olin juba planeerinud pisikese puhkuse selle sündmuse tarvis. Seda sellepärast, et alati ei sünnita kassid nädalavahetusel ja tööinimesena on ikka mõningaid ärevaid aegu kui kassil tähtaeg kätte jõuab. Kuna Uma oma K-beebid õigeaegelt sünnitas, siis ei osanud ma seekord ka midagi eriskummalist oodata. Sellegipoolest sai mu puhkus läbi ja pidin tööpostile naasma. Trullakas Umakene jäi omaette koju. Nüüd tuli mängu minu pere, kes kõik osalesid “titevalves”. Ise käisin ka kodus lõunat söömas ja nii me kõik ootasime … ootasime. Öösel olid mul pandud äratused iga natukese aja tagant ja ootasime … ootasime. Magasin vahel lausa kass kaenlas ja tema ei liigutanud kulmugi, et midagi peaks toimuma hakkama.
Siis 65-ndal päeval seadsime sammud veterinaaride poole ja Umale tehti röntgen. Selgus, et kolm beebit täitsa kenasti olemas ja sünnituse jaoks parajalt suured. Mind lohutati kliinikus, et kassiema sünnituse interval on 63-70 päeva peale paaritust! Kuna käsil oli 65 päev, siis leppisime veterinaaridega kokku, et lähen järgmisel päeval kontrolli. 66-ndal päeval külastasime siis uuesti Umaga veterinaari ja sai võetud vastu otsus, et kui nüüd öö jooksul ära ei sünnita, siis tuleb teha lõikus…. Arvata võib, et midagi meeldivat selles väljavaates ei olnud. Seda suurem oli minu rõõm järgmisel hommikul, kui Uma lõpuks beebid ilmale tõi!! Need kolm pisikest olid siis minu plaanide kohaselt Uma viimane pesakond ja peale ärevaid aegu sain pisut hinge tõmmata.
Lähemal vaatlemisel selgus, et üks oli poiss ja kaks tüdrukut. Plaanisin Uma asemel võimalusel ühe tüdruku või uue aretusisase tuleviku tarbeks kasvandusele jätta. Iseäranis tegigi rõõmu, et poiss ikka ka sündis. Mul polnud aimugi, et see pisike liialt nõrgaks osutub. Kõik beebid kosusid algul ühtlaselt kenasti. Mõne päeva möödudes märkasin ehmatusega, et Uma on poisi enda selja taha tõrjunud ja ainult tüdrukud kõhu juures “piimariiuli” ääres soojas. Vahel juhtub nii, et kassiema teeb valiku ja lükkab nõrgad kõrvale. Kassiema on väga ratsioaalse mõtlemisega ja ei hakka nõrgukestega vaeva nägema. Hiljem oli jälle kõik korras, aga sellegipoolest otsustasin, et kui poisil kaal hommikuks langeb, siis hakkan temale lisatoitu juurde andma. Õhtul jäigi kogu pisipere kenasti emme kaisus tudule …. ja hommikuks oli pisike poisiklutt pesa serval vaikselt elutult lebamas!?!! Selline juhtum on loomulikult paras šokk… Kassipoeg on ju imetilluke, aga sellegipoolest on sellise pisikese olendi varajane lahkumine hirmus raske üle elada. Mõtled, et see lihtsalt pole võimalik! Mõistus tõrgub algul ja loodad, et kohe-kohe hakkab liigutama… Nüüd ei jää muud üle, kui lehvitan oma pisikesele Maximusele kiisutaeva poole. Peamiselt just tema mälestuseks kirjutasin ka selle postituse. Niisiis plaanid plaanideks … elu kulgeb omasoodu.
Tüdrukute nimed said välja mõeldud pisut hiljem. Siis kui selgus, et üks on “blondu” ehk lilla maskivärviga. See asjaolu andiski mulle mõtte panna tema nimeks Marilyn ühe kuulsa blondiini järgi. Ta on ka selline vahva püsimatu sehkendis ja vaatas mind alati pesas kelmikalt pea viltu.
Jäi üle sobiv nimi otsida ka teisele šokolaadi maskiga tirtsule. Sõbranna abiga leidsime kena nime Mercedes, Monte Christo tumedapäise tegelaskuju järgi. Mercedes ongi meil Marilyniga võrreldes selline vaoshoitum ja tasakaalukam. Nende trallitamist ja vahvaid mänge saan nüüd nautida. Kogu meie emaste kamp osaleb Uma laste kasvatamise juures ja suures beebide pesas istub tihti mitmeid kasuemasi. Kui lapsukesed ringi sibavad, siis kõik jalutavad sabas nagu mingi kommuun oleks liikvele läinud. Tüübilt on mõlemad tüdrukud paljutõotavad ja suur kiusatus on peale selliseid üleelamisi ka mõlemad omale koju jätta! Niisiis mõlemad varakult reserveeritud, sest lemmiku kvaliteedi puhul on ka uus perenaine oma kullakest ootamas.
Sweet Katicat 