Märkamatult ongi meie O-pesakonna särasilmad nelja kuuseks saanud. Täna on meil kodus tunduvalt vaiksem, sest kolmikud on juba mõnda aega oma uutes kodudes. Mõtisklesin siin ja avastasin, et tavapärane kiisublogi postitus on jäänud unarusse.
Niisiis Isabella esimeste kiisubeebide ilmumine ei olnud väga ladus ja emme pidi parajaid katsumusi üle elama. Sellegipoolesti oli tulemus lausa oivaline! Järgnevate kuude jooksul sain imetleda, kuidas küll üks kass oma järglasi jumaldab! See mismoodi Isabella pesakonna eest hoolitses oli südantliigutav. Ja muidugi kuidas käitus kogu meie pisike emaste kamp. Oivaliste põnnide liikumisvabadus ei olnud nende poolt piiratud, vaid hoolikalt valvatud. Kui beebitoast elutuppa jalutama ja mängima tuldi, siis liikusid kõik suuremad neil kannul. See nägi vahel välja nagu kevadine jääminek. Kõik liikus ühes suunas ja samal ajal pisikeste kõrvalepõigetega. Kui põnnid hakkasid juba lisatoitu sööma, siis tehti seda samuti emaste valvsa pilgu all. Isegi meie noorukid Mercedes ja Ilmatar olid “nüüd juba suured” ja ootasid kuni pisemad matsutamise lõpetasid.
Pisike Oscar oli kolmest oivalisest kõige aktiivsem. Täielik mängujuht ja püsimatu sehkendis. Suuremaks sirgudes tavatses ta oma vanema ja kaalukama venna vahel ootamatult lausa pikali joosta ja pisut hiljem oldi suured sõbrad hoopiski Ilmatariga. Ilmatar sobis nii temperamendi kui trikkide poolest Ossule kõige paremini. Need kaks mõistsid teineteist suurepäraselt ja trall kestis tihti tunde. Oscari valge sabaots oli nii mõnelegi kasvandusele kurvaks uudiseks. Seevastu uuele omanikule lausa rõõmusõnum. Oscaril ka kõige ilusama värviga silmad ning arvata on, et tema kasvab suuremana rohkem oma issi sarnaseks. Kõigele sarnastele joontele lisaks on neil ju ka veel sama šokolaadine maskivärv.
Olivia meenutas mulle alguses rohkem hoopiski meie esimest sinise maskiga emast kassi Blissi. Tõsi ta on, et Her Bliss Majesty on Oliviale ka vana-vanaema. Nii tuligi üle mitme põlvkonna meie oivalisele tüdrukule samasugune nukunägu ja sinisinised silmad. Küll oli mul raske Oliviast loobuda! Teda küsiti loomulikult aretuseks piiritagustele kasvandustele, aga sai vastu võetud otsus see tüdruk ikkagi Eestimaa pinnale jätta. Väikeseks eripäraks tema puhul oli kirg toidu vastu. Olivia väljendas seda sähina ja põrinaga. Naersin vahel kohe südamest kui see pisike imetegu oma kausi juures lärmakalt toimetas. Nüüd uues kodus läks see komme üle, sest “ohtlikke konkurente” toidule ju enam ei olnud.
Olivier oli meie juures kõige kauem. Ma ei mäletagi millal viimati nii ilusaid näitusesokke ja kiile meie kassipoegadel oleks olnud. Ah jaa! Mercedesel loomulikult. Igatahes lõi seekord just mister oivaline nii suuri laineid, et kasvandused kirjutasid ja kirjutasid… Olivier on ise hästi rahuliku iseloomuga. Ta eelistas rahmeldamise asemel pigem tasakaalukalt oma krabiseva mänguasjaga toimetada või eemalt teiste tralli jälgida. Beebiaeg möödus meie juures kiiresti ja temagi leidis parima kodu mis suutsin välja valida.
Ilusat elu kallid oivalised!
Sweet Katicat 