Nädala alguseks, 24-ndaks septembriks, oli planeeritud meie kasvanduse kassidel südameuuring. Erilist põhjust selleks ei ole, aga igaks juhuks olen aegajalt mõnda aretuskassi ikkagi lasknud uurida. Seekord siis meie 2 aastane aretusisane Mateo ja nooruke Soome preili Ilmatar. Soomes tehtud statistika põhjal ei ole püha birma tõugu kiisudel südameprobleeme väga sageli diagnoositud. Eestis selline statistika üldse puudub. Sellegipoolest olen lasknud kasvanduse aretusisastel ja ka mõnel emasel selle uuringu läbi viia. Emased kassid on põhiliselt need, kellele plaanin rohkem kui ühe pesakonna. Sel korral oli mul Ilmatar kaasas hoopiski põhjusel, et temal on RX tõutunnistus. Meie nooruke Ilmatar on kunagise tõugude ristamise tulemusel EKL RX märgistusega tavapärase EKL LO asemel. Viiendas põlves on nimelt tema sugupuus lausa kaks pärslast. Seepärast siis erakorraline südameuuring meie vahvale triibikule.
Viljandi Männimäe Loomakliinikus teeb EKG-d, auskulteerimist ja ehhokardiograafiat vastava aparaadiga loomaarst Merit Villemson-Kavak. Toimub see loomulikult tööpäevadel ja küsisingi tööjuurest esmaspäevase hommikupooliku vabaks, et sõita Viljandisse. Nii kaugele seepärast, et ainult seal tehakse Eesti kassidele neid südameuuringuid. Seltskonna mõttes ja kaardilugejaks tuli kaasa sõbranna Piret. Koos startisimegi hommikul Tallinnast ja tuiskasime Viljandi poole. Päike siras meile minnes otse silma ja pisut kahtlustan, et noppisin sealt kogemata ka ühe väikese kiirusetrahvi … Enamjaolt ikka Piret hüüdis meie jutuvada vahele vastavalt kas 90! või 70! Ning suur-suur tänu talle selle eest. Kohale jõudes saime kokku veel ka Veronikaga, kes on Harmony Sweet Katicat omanik ja elab Viljandis. Veronika soovis loomulikult ka kõik mu kaasas olnud kassid “üle sussutada”. Hiljem kirjutas ta, et sai sellest kohe terveks päevaks positiivse laengu.
Kliinikus läks esimesena uuringule meie sehkendis Ilmatark. Loomaarst Merit ütles, et enne meie preilit oli just üks njuufa seal ja temaga oli tegu, et karvade seest õige koht üles leida. Peale sellise müraka uurimist oli meie kiisu üsna erinev uurimisobjekt. Ilmatark muidugi sehkendas ja siputas seal laual ka natuke, aga Merit oli kiirem ning sai kõik vajalikud kohad mõõdetud. Õnneks oli tema südamekesega kõik korras ja siis tuligi Tõnissoni kord katsumustele vastu astuda. Meie poiss hakkas juba esimese tutvumise ja kuuldetoruga kuulamise ajal kõvasti nurru lööma. See muidugi ajas loomaarstile naeru peale ja tegi ilmselt ka Meriti päeva päikeselisemaks. Nii nummit isast kassi vist igapäevaselt just ei kohta ja minu rõõmuks oli ka tema süda terve. Kuna pidime Piretiga mõlemad samal päeval veel tööle minema, siis asusime kohe ka Tallinna poole teele. Ilmatarile oli see teine pikem reis ja ta pidas kenasti vastu. Piret ja Tõnisson on juba “kogenud reisisellid”, kellega võin iga kell “luurele minna” 
Sweet Katicat 