Õigupoolest sai see projekt alguse Facebooki käsitööhuviliste grupist. Sealt leidsin sellise põneva Uhtna talu, kus kasvatatakse angoorajäneseid ja lambaid. Kindlasti veel palju põnevaid loomi, aga nemad ei puutu hetkel asjasse. Nägin, et nende juures valmistati koerakarvast lõnga, siis läkski mul väike pirnike peas põlema. Töökaaslase Anneliga sai veel nõu peetud ja otsustasingi väikese kiisuvilla projekti liikuma lükata. Kirjutasingi Uhtna talu perenaisele Pillele. Nimelt oli peamiselt meie Tõnissoni lopsakast kasukast aja jooksul välja kammitud mul väike kogus kiisuvilla. Uurisin, kas sellest palju kiidetud püha birma siidisest kasukast ka mõne asjatundja abiga pehmet lõnga saaks. Sain vastuseks: “kui karva pikkus on vähemalt 4 cm siis peaks saama küll”. Selgus, et võib kas lamba- või angooraküüliku villaga segada. No paningi siis oma kogutud 21g kiisuvilla ümbrikusse ja saatsin Kiviõli poole teele. Kui vill kohale jõudis, tuli ka rõõmustav vastus: “Sain karva kätte, väga pehme, võib küll angooraga segada.”
Bingo! Siis hakkas töö pihta ja järgnesid põnevad pildid kogu protsessist. Esmalt sai kiisuvill pestud ja kraasitud.
Seejärel saadeti suure kraasiga pilt (allpool), kus läkski angooraküüliku ja kassi vill kokku. Seda toimingut siis neli korda, et hästi seguneks. Siis tuli järgmine etapp: “Nüüd ketran ühekordse valmis ja siis korrutan kahekordseks”. Mina jälgisin kogu protsessi nagu põnevat järjejuttu. Õhtul tuli veel üks teade: “Sain valmis, ööseks jääb venitusse ja hommikul pessu.”
Need küülikud lihtsalt on nii ägedad! Tõnisson muidugi ka 
Lõpuks tuli veel asjatundja poolt superhea hinnang: “Lõng jäi väga mõnus, hommikul pesen ära, kui ilm annab, saab kuivaks ka. Ma teen kuuma pesu, hiljem saab masinas villapesuga pesta.”
Siis jõudiski kauaoodatud lõng minuni ja algas raskem osa. Tuli välja nuputada mida sellest villast kududa. Kuni sinnamaani oli kõik ju minu jaoks nii iseenesestmõistetavalt sujunud … Plaanisin tegelikult algul pehmed käpikud kududa, aga hakkasin pikemalt juurdlema ning otsustasin austusega suhtuda kogu tehtud töö tulemusse. Tuli käpikute asemel ikkagi midagi suuremat kududa. Kui alustasin, siis olin nii põnevi ja saatsin pildi tuttavale. Kaire viskas kohe nalja, et koon lipsu! Tegelikult plaanisin kena sallkaeluse kududa … kudumise ajal tekkisid veel mitmed loomingulised mõtted. Kudusin sisse tugevamad triibud ja sain tulevase mütsi serva ilma kumminiidita kenasti hoidma. Käsitöölõng ongi luksuskaup, jänku kasvatas näiteks seda villa 3 kuud ja Uhtna talus tehti mitu päeva tööd. Nüüd siis võin talvele vastu minna oma ägeda pehme mütsiga!
PS. lõnga jäi veel käpikute jaoks ka…
Sweet Katicat 