Täna hääbus väike vapper Brianna…. Nüüd pole enam vaeva ega valu. Ei pea neelama arstimeid ega istuma tilguti all.
Õhku jääb rippuma küsimus: Kuidas saab üks lihtne ussikuur niimoodi segi keerata pisikese särtsaka kassipoja kõhukese??!
Kaks nädalat olen tänaseks vaeva näinud Brianna ja tema paari vennakese tervisega. Kaalumine-söötmine-ravimid-kaalumine-söötmine-ravimid… Ei ole vahet, kas on öö või päev. Vaja võidelda ja kõik! Poiste eeliseks sai ilmselt asjaolu, et nemad olid “startides” pisut kaalukamad, kui väike särasilmne Brianna. Ussirohi sai manustatud loomaarstide soovitusel, õiges koguses ja õiges vanuses. Milpro pidi hävitama kõik parasiidid ja seejärel pidi tulema vaktsineerimine. Kahjuks olen täna masenduses, sest meie väike Brianna pidi lõpuks ikkagi alla vanduma. Kirjutan seda kurba lugu, et ka teised kasvatajad saaksid vajadusel ettevaatlikud olla. Muidugi võiksin ka vaikida ja teha nägu, et midagi pole juhtunud. Siiski lähen seda teed, sest soovin kõigile kassipoegadele parimat. Tahan ka tänada kõiki neid häid inimesi, kes olid selle suure murega kursis ning mulle toeks.
Meie uhke kuuene pesakond on nüüd viiene. Kaks nädalat putitamist, söötmist ja ravimeid… Unevõlg kasvas lõpuks nii suureks, et head sõbrad palusid mul juba ennast säästa. Muidugi oli mulle toeks ka pere ja hooldasime neid hädalisi vajadusel vahetustega. Brianna veetis ka loomakliinikus kaks päeva tilgutite all, aga kaal muudkui langes … igal päeval, tasahilju ning meie pingutustest hoolimata. Eks elul on varuks helgemaid ja kurvemaid päevi. Täna siis meil see kurvem…
Sweet Katicat 