Täna on Sweet Katicat kasvanduse 11 aastane sünnipäev!
Mõtisklesin tänase päeva puhul natukene ka oma kasvanduse möödunud aastate üle. Koostasin viimati isegi eraldi lehekülje kõikide endiste aretuseks kasutatud kasside kohta. Soovin, et Sweet Katicat kasvandusel oleks ajalugu ja ma ei varja ega häbene omi kasse. Aretustööd ei tee lihtsalt lemmikloomade tootmiseks vaid püha birma tõu hoidmiseks, arendamiseks ning jätkusuutlikuse tagamiseks. Iga paaritus on hoolega planeeritud, et saada muuhulgas kasvanduse jaoks uus aretuskass ja ideaalis ka “just see ainus” unistuste näitusekass. Algusaastatel sai mitmel korral kasutatud aretusisaste teenust ja esimeste emaste kassidega sõidetud üle lahe “Soome poistega” paaritama. Ega paaritus alati ka ei õnnestunud ja tuli sõitu korrata. Ühesõnaga kogu ettevõtmine ise on ikka olnud väheke suuremalt mõtlemine ja mugavustsoonist välja minemine. Kasvanduse kasvades olen hiljem pidanud otstarbekamaks isaseid kasse niinimetatud “sisse osta”. Nii on emastel vähem reisistressi ja tulemus ka kindlam. Kõiki import kasse olen hoolikalt valinud just birmalikke väärtuseid silmas pidades. Need väärtused on puhtalt minu silma läbi ja nagu teame “ilu on vaataja silmades”. Ehk siis mõni teine kasvataja võib soovida hoopis teise tüübiga või iseloomuga kasse (ridade vahelt lugejatel ja suurtel solvujatel pole mõtet edasi lugeda).
Kirjutangi nüüd põgusalt nendest aastatest, kui hobi korras püha birma kassidega tegelenud olen. Eesmärgiks on alati seatud püha birma tõu paremaks muutmine. Uut import kassi valides otsin hoolega tema sugupuus olevate esivanemate kohta infot ja võimalusel pilte. Tihti aitab mind selle juures kasvataja, kelle käest kassipoega soetada soovin. Ehk siis eelnev töö on väga põhjalik ja pakub põnevust. See on nagu omamoodi “jaht” ja edu korral saabubki kasvandusele uus kiisu. Kindlasti on oluline kassi välimus ja see hõlmab paljusi asju – tüüpi, kasuka lopsakust ning looma suurust. Selleks peab olema ka hea silm, et kassipoja juures märgata just neid jooni, mis tulevikus olulised. Sama oluliseks, kui välimus, pean aretuskasside puhul iseloomu. Nad ei tohiks mingil juhul olla tigedad ega agressiivsed! Siin on jälle omad konksud, sest uustulnuka iseloomust ei saa sageli sotti enne, kui kass juba täisealine. Erinevatel kassinäitustel osaledes on võimalik kohtunikele esitletavate kasside kohta tähelepanekuid teha. Silmas tuleks kindlasti pidada suurt stressi, mida üks näitus võib loomale tekitada. Kodune malbe kiisu võib näitusepinge all murduda ja tõredaks muutuda. Samas, kui ikka ühe kasvanduse kassid enamjaolt tigetsevad, siis oleks ju mõislik neid liine pigem vältida. Kui jällegi kaugemalt kassipoeg muretseda, siis võid loota kasvataja antud iseloomustusele. Kassipojal tuleb läbida vahel tormiline puberteet ja siis nii aastasena ehk juba saad mingi ettekujutuse. Niisiis kasvandusele uue aretuskassi saamine on üks pikk protsess ja planeerimine. Lisaks pean oluliseks, et meie kodus elavatel kassidel oleks hea omavaheline läbisaamine. On juhtunud, et täiskasvanuks saades ei tunne kass ennast enam suures kambas hästi. Kui ikka kiusab teisi või toimub mingi kiusamine teiste poolt, siis vägisi kassikest kasvanduses hoida ei ole mõistlik. Tulebki jälle mõelda, kas otsida sobiv hoolduspere või lasta kass aretustööst pensionile. Sama teema on aretusisastega, sest reeglina neid ikkagi emastega koos hoida ei ole võimalik. Vastasel juhul otsustab isane kass ise, milline emane ja millal pesakonna saab. Isase eraldatuses pidamine ei ole pikas perspektiivis ikkagi ka minu arvates õige. Nii saabubki isaste pensionipõlv ja õnneliku lemmiklooma elu nii 1-5 aastasena. Täna peame Sweet Katicat 11-ndat sünnipäeva ja viimati kodulehel uuendusi läbi viies avastasin, et enamus praeguseid kasse ongi meie omad kasvandikud. Kui silmas pidada meie väikese kasvanduse kopsakat importkasside arvu on olukord üsna eriline. Tervitangi siinkohal meie praeguste aretusisaste omanikke Eliisat, Priitu ja Kärti! Samuti armsa Rebecca omanikku Marioni ja kõiki imetoredaid inimesi, kes põneva seiklusena hooldusperede töö teha võtsid ning mulle suureks abiks olid!
Meie viimased “noored pensionärid” olid Yoga ja Kalindi. Ehk siis Kreeka poiss IC GR*Art Of Feline Yoga ja Venemaalt pärit IC LV*Marikota Kalindi. Nende kahe viimasest pesakonnast jätsin koju Bruce (väikese Yoga) ja Bianca (väikese Kalindi). Minu silmis on need mürakarud vanematelt kaasa saanud nende parimad omadused ja lisaks hetkel pisut ümarama tüübiga. Nende vahvate põnnidega tegingi Sweet Katicat sügisese pildiseeria ja sünnipäeva kingituseks meisterdasin piltidele uue logo.
Jälgige meid ka Instagramis ja meie kasvandike piltidele võite lisada #sweetkaticat
Sweet Katicat 