D2 pesakond

Seekord tahan siin blogis jutustada põgusalt kassikasvataja argipäevast. Alustuseks nendest ärevatest hetkedest, kui on parajasti järelkasvu oodata. Sellel keerulisel ajal, kui kogu Maailmas möllab inimrassi laastav viirus ja igasugu piirangud riigiti kehtestatud, tuleb olla väga nutikas. Ainult nii saab kuidagimoodi seatud sihtide poole püüelda. Paaritus ja poegimine 2+2 reeglite raames. Riskides sellega, et loomakliinikud võidakse sulgeda. Vajadusel kujuneks ju niimoodi abi saamine päris keeruliseks.

Kõigi raskustega arvestades sai D2-pesakond ikkagi plaanitud. Korduspaaritus nagu meie Z-pesakonna täienduseks. Zlatan jäi saatuse tahtel üksiklapseks ja nii mõnigi kasvandus pidi temast loobuma, sest eelistasin ikkagi anda võimaluse ühele Eesti kasvandusele. Ilmselgelt ei tule D2-pesakonnast ohtu Zlatani omanikule ja ma ei plaani praegu Eestisse rohkem sama sugupuuga aretuskasse (välja arvatud muidugi minu oma kasvandusele). Niisiis tulid ilmale need Zlatani pisikesed sugulased kümnendal aprillil. Olin pisut ärevil emme Xara pärast nagu ikka. Poegimise päeval sai ka kindluse mõttes tiir ultrahelis ära käidud. Miskipärast läks sünnitegevus Xaral üle ja muretsesin põnnide tervise pärast. Siiski hakkasid nad vaikselt pessa pudenema ja Xara kiituseks pean mainima, et emme ise puhastas omi lapsukesi ning mina sain peamiselt asjade kulgu jälgida. Ühe pisikese sünnikaal oli napilt 65g!! See on siiani meie kasvanduse kõige kergema sünnikaaluga kassipoeg.

Allpool pildid pisikeste kaalumisest sündides ja kolmandal päeval.

Nagu näha kosusid suuremad ja tugevamad jõudsasti. Sellise pisikese kassipoja puhul sekkubki tavaliselt kohe kassikasvataja. Vastasel juhul võib lihtsalt loodus oma valiku teha. Kassiema on väga ratsionaalse suhtumisega ja lükkab nõrgemad järglased peagi kõrvale. Nii hakkasin minagi seda 65g pisikest kohe pisteliselt kaaluma ja jälgima, et kas ta ikka sööb ja ega ema teda kõrvale pole lükanud. Kohe hakkasin ka pisikesele lisatoitu manustama. Royal Canin on just selliseks puhuks teinud toote, kus on karbis koos tillukesed lutipudelid ja piimapulber. See on kohe esimeste päevade toit vastsündinud kassipojale ja mina olen küll väga tänulik sellise mugava toote eest. Nii ma siis jälgisin seda pesakonda ja suur oli mu rõõm, kui väikese “blondu” järjest sagedasemalt emme juurest söömast leidsin. Pisikiisu oli teistest tunduvalt heledam ning roosaka nahaga. Arvatavalt saab temast lilla maskiga preili nagu emme.

Lisan siia ka pildikese poegimisest (nõrganärvilistel soovitan mitte lähemalt uurida). Nii saab ehk huviline aimu kassikasvataja ärevatest hetkedest. Eks sagedamini näeme ilupilte, kui kassipojad juba vahvaid karvaseid mänguasju meenutavad. Siin piltidel on lisaks ka minu tillukene “töövõit” oma valge piimavuntsiga ning tema emme naljakas näoilme, kui ta kogu söötmise protseduuri jälgis. Õnneks tuli Xaral peagi ka ternespiima asemel toitev pärispiim ja siis polnud tal minu abi enam vajagi.

Kui pisikesed on pappkarbist valmistatud “sünnitusmajas” ilmale tulnud, siis tahaks muidugi kohe hõisata! Samas on endiselt väga palju asju, mis võib valesti minna… Seega ärevad ajad jätkuvad ja jälgid igal päeval “kullipilguga” neid imepisikesi olevusi. Tuleb arvestada ka kassiema tunnetega ning mitte liialt häirida. Kass võib vastasel juhul “hakata kolima” ning pojukesi kusagile varjulisemasse kohta tassida. Nii võib jällegi juhtuda, et keegi saab viga või satub liialt jahedadetsse oludesse. Olen kindluse mõttes sisse seadnud beebidele eraldi väikese toa, kus kõik vajalik olemas ja kiisuemme saab sealt tulla minu “eriloaga” eluruumidesse jalutama. Ka ei ole seal toas alternatiivseid kohti, kuhu kassiema saaks pisikesi tassida. On ainult kena mahukas pesa, toidu-veenõud, tualett ja kraapimispuu. Aknalaualt saab noor emme vahelduseks ka linnukesi jälgida ja kassipoegade kasvades eemalt nende tegemistel silma peal hoida.

Kohe esimestel päevadel on tavapärased küsimused, et “mitu kassipoega sündis?” või “mitu emast või isast?”. Mnjaa, see tundub muidugi kõrvalt väga lihtne ja paljud tahaks lihtsalt oma uudishimu rahuldada. Kuid arvestada tuleks asjaolu, et kuni 12 päeva on kassipojal teatavasti ema poolt kaasas antikehad ja peale seda järgneb kriitiline aeg… Siis peab pisike ilmakodanik ise hakkama saama. Seega liialt vara hõiskamine ja kuulutamine võib hiljem meelehärmi põhjustada. Pole harvad ka kriitilised märkused, et “tal üks suri … jälle!”. Kõike seda arvestades pead ikka parajalt paksu naha kasvatama ning mõned kasvandused ei kuulutagi omi pesakondi välja. Lisan siia siis ka D2 pesakonna eksklusiivseid pilte soo määramise kohta. Teen seda aastate jooksul välja kujunenud meetodiga. Nimelt vaatan võimalusel kohe, kui vastsündinut kaalun. Siis märgin üles ja järgmistel päevadel vaatan (pildistan) uuesti näod ning sabaalused. Niisiis leidub minu telefonist vahel vägagi kummalisi pilte. Mõned näited toon siinkohal ära teilegi vaatamiseks. Need pildid allpool erinevad “pisut” nendest, mis jõuavad sotsiaalmeediasse või kodulehele:

Viimane pildiseeria sai täna kokku pandud. Nüüd saate piltide põhjal juba igaüks ise ära arvata, kas on poisid-tüdrukud ning mis värvi maskiga nad täpsemalt on. Polegi nii lihtne?? Paljud kassikasvatajad küsivad muidugi nõu teiste käest ja siis otsustavad. Pole ka harv juhus, kui sinu kasvandusest aretuseks ostetud emase kiisu piltide asemel saabuvad hoopiski tema järglaste sabaaluste pildid. Niisiis polegi nii lihtne kohe kiirelt sotti saada ja huvilistele vastuseid anda. Kes meist sooviks eksida? Lohutuseks kõigile kassikasvatajatele on asjaolu, et ka kõik loomaarstid ei oska peale keisrilõikust kassipoegade sugu tuvastada. Seega on eksimine inimlik ja põhiline, et kõik parameetrid ikka õigeks ajaks paika loksuvad.

Veel üks kassipoegadega seoses üles kerkinud teema on mind kriipima jäänud. Eks mõned telesaated proovivad vaadatavust suurendada ja korraldavad niinimetatud “nõiajahte”. Muidugi on läbi aegade pealiskaudsemate inimeste poolt halvustatud kassi-või koerakasvatajaid (kõik ju ei olegi loomasõbrad). Sellele teemale on nüüd ka Eesti meedias paar saadet tehtud ja inimesed ärevile aetud. Inimesed on kahjuks suht pealiskaudsed ja ei süvene kogu teemasse ning kipuvad kohe ühe mõõdupuuga kõiki kasvandusi mustama. Nii tehakse selliste päevakajaliste saadetega vahel karuteene ka kõige korralikumatele kasvatajatele. Kassipoegade ja kutsikate soetamise soov on kõikjal seoses covid19 viirusega puhanguliselt kasvanud. Inimesed on kodudesse suletud ja sooviksid nüüd meelsasti endale lemmiklooma seltsiks. Muidugi on see hea märk, kui lastakse loodust lähemale ja ei mõelda ainult “sotsiaalmeediasse reisipiltide postitamisest”. Ka ei pea kassikasvataja muretsema oma kasvandikele uute omanike leidmise pärast ja saab rahulikumalt hoopis tõu arendamisele pühenduda. Sellegipoolest pole kusagilt kadunud niinimetatud “kassivabrikud”. Tegelikult on tegemist suhteliselt vana teemaga ja paljuski on inimesed ise süüdi, et sellised “millerdajad” eksisteerivad ning tegutsevad. Soovivad ju tegelikult inimesed omada ilusaid ning põneva välimusega tõuloomi. On see siis kass, koer, hobune või muu. Samas ostetakse ikka veel kahtlastelt tegelastelt “althõlma” kassipoegi ning kutsikaid. Vaadatakse läbi sõrmede asjaolule, et tõutunnistus on lihtsalt prinditud (või täiesti puudub), pole paigaldatud mikrokiipi ja puuduvad tavapärased vaktsineerimised. Ollakse rõõmsad, et saab palju odavamalt… Kui loomakesel hiljem mingid tervisehädad tulevad, siis hakatakse kohe kasvatajat sarjama. Samas peaks meeles pidama, et väike loomake ei ole nn “kuulikindel” ja eluaegset garantiid pole võimalik anda ka kõige korralikumal kasvandusel. Tuleks ka ise jälgida, et kohe esimestel päevadel kõik sõbrad uut lemmikut näppima ei tuleks. Ka pole mõistlik kohe teda õue jalutama viia jne jne… Ka kiputakse unustama, et ravikulud tuleb kanda nii tavalise talutriibiku kui ka kalli tõukassi puhul ühtemoodi. Tõuloomade puhul on muide levinud ka väljend, et “ära osta Hummerit, kui hiljem bensiini jaoks raha napib”. Kui ikka kardad, et miskit võib su kalli lemmikuga juhtuda, siis tee KINDLUSTUS. Kogu see teema on korduvalt juba igasugustes lemmkloomade foorumites läbi jooksnud ja ei muutu, kui me ise ei muutu teadlikumaks ja intelligentsemaks. Seega kutsun kõiki huvilisi üles tegema rohkem kodutööd ja usaldama kasvandusi, kes kuuluvad Eestis ka korraliku kassiklubi alla. Korralikul kasvandusel, kassiklubil ja tõuühingul on ka KODULEHED! Neid saab internetist otsingutega leida ja loomadega lähemalt tutvuda. Minu kodulehel te juba hetkel olete ja suured tänud kõigile meie kasvandike omanikele ning niisama lugejatele. Lisan siia juurde ka pisut teistsugust infot. Näiteks, kuhu Sweet Katicat kasvandus kuulub ja kellega koostööd teeb:

Sweet Katicat kasvandus kuulub EESTI KASSIKASVATAJATE LIIT FELIX alla, mis on omakorda väga kõrgelt tunnustatud Federation Internationale Feline ehk FIFe liige. Samuti oleme Püha Birma Kissa Ry liige, kuhu kuulub Soomes praeguse seisuga nii 370 püha birma kasvatajat.

Kõik Sweet Katicat aretuskassid läbivad tervisekontrolle ja vaktsineeritakse loomaarstide poolt. Toon siinkohal ära ka mõned Sweet Katicat kasvandusega koostööd tegevad kliinikud. Meie kasside poegimise ning muude jooksvate teemadega on aidanud juba algusaastatest peale HAABERSTI LOOMAKLIINIK ja Olga Sjatkovskaja (kes on ühtlasi Aasta Loomaarst 2020). Nädalavahetustel ja öisel ajal on hädaabiks Loomade Kiirabi Kliinik ja sealsed parajasti valves olnud tublid loomaarstid. Viimane pöördumine näiteks, kui Bianca tõmbas endale riiulilt raske eseme kaela. Kassipoegi käib meil kodus vaktsineerimas ja kiibistamas enamasti loomaarst Ulla Ostra (tegevusluba 0662). Hambakivi eemaldati meie 12 aastasel Timothil viimati Västriku Loomakliinikus. HCM/RCM südame skanneeringuid olen soovi korral aretuskassidele teha lasknud Merit Villemson-Kavakul Viljandi Männimäe loomakliinikus. Saksamaale LABOKLIN laborisse saadab teste (PKD neeruuuringute, šokolaadi värvi alleli ja täpsema veregrupi määramise jaoks) Valdeku Väikeloomakliinik. Väga huvitavaid ja harivaid seminare on kassikasvatajatele Eestis korraldanud ROYAL CANIN. Kassidele toidud ja vitamiinid saame tellitud Saksamaa Zooplusist ja Eestis Magnumist ning Optimerist. Liiva tellin peamiselt Caramirast.

Olen teinud korduvalt koostööd erinevate püha birma kasvatajatega Eestis. Eriti tooks esile Jewels Twice kasvanduse omaniku Kaire. Nimelt oleme Kairega ostnud ja Eestisse toonud ühiseid aretusisaseid. Oleme siiani ainukesed Eesti püha birma kasvandused, kellel aretusisane kahepeale. Sai tehtud suuri pingutusi, et saada Eestisse pisutki mitmekesisema päritoluga isendeid. Soome püha birma kasvatajad jälgivad samuti, et ei oleks väga palju järglaseid ühelt isaselt kassilt. Nii õnnestus praegusel keerulisel ajal lausa kaks uut isast Eestisse tuua. Esimene on ainult Sweet Katicat kasvanduse noor tulevikulootus ja teine lausa täiskasvanud kass Kairega kahepeale. Proovin lisaks anda ka võimalusi Sweet Katicat kasvandikel mõned paaritused teha. Selline asi saab teoks peamiselt koostöös omanikega, kes on nõus sellist väljakutset elult vastu võtma. Ka need inimesed annavad kõik oma panuse ja väärivad kiidusõnu. Mõistagi pean ma Sweet Katicat kasvandike tulevikku väga tähtsaks ja panustan igapäevaselt nende heaolu tagamiseks. Loodetavasti saab peale seda blogipostitust pisutki selgemaks PÄRIS KASSIKASVATAJA töö olemus. Allpool kasvanduse sertifikaat (mis pole loomulikult kopeerimiseks).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s