Täna soovisin siia kirja panna E2 pesakonna põnnide äreva sünniloo. Puudutades teemat, millest väga ei räägita… Juttu tuleb A ja B veregrupiga kasside paaritamisest ning järglaste eest hoolitsemisest. Vahel kassikasvatajad jagavad omi sellealaseid kogemusi, aga tavaliselt ikka ainult mõne üksiku sõbraga. Heal juhul satud mõnes foorumis selle teema peale ja saad natukene lugeda. Meie E2 pesakonna ema on nimelt B veregrupiga. Esmalt tekibki küsimus, et kuidas ta sellise sai?? Minu kassid on kõik ikkagi A veregrupiga olnud. See üllatuslik B veregrupi sisse tulek kasvandusse juhtus juba 2019 aastal. X pesakonna isane kassipoeg Xavier, läks Saksamaale aretusisaseks. Mõlemad õed jätsin kasvandusele Isabella liine hoidma. Saksamaa kasvanduse omaniku käest saingi esimese teate Xavieri B-veregupist. Olime Jasminiga mõlemad suhteliselt üllatunud!! Jasmin kirjutas, et tema tuttavatel on tegelikult varem ka sellist asja esinenud. Selgub, et mõlemad X-pesakonna vanemad on hoopiski A/b verega (kiirtest näitas, et nad on A). Sellisel puhul võivad tulla nii A kui B verega järglased. Erinevate veregruppide kombinatsioonil võib järglastel tekkida verekonflikt! Nimelt ei tohi kassipojad peale sündi kohe emapiima saada vaid neid tuleb kunstlikult toita. Õnneks Isabella X-pesakonnal seda probleemi ei tekkinud, aga meenutades O-pesakonda, siis nii kenasti ei läinud.

Niisiis kuna Xavier oli Jasmini arvates kena poiss, siis kavatses ta oma aretusplaanidesse sisse kirjutada. Selleks tuli “ohverdada” mõni oma emane ja Xavieriga paaritada. Lootuses saada uut A-veregrupiga isast teistele kasvanduse emastele. Hiljem kujunes Xavier nii ilusaks, et hoopiski teine juurde ostetud aretusisane kastreeriti ja tema jäi! Jasmini soovitusel tegin minagi X tüdrukutele Saksamaa laboris muude tavapäraste testide hulgas täpse veregrupi testi. Selguski, et Xenia on B ja Xena A veregrupiga. Erinevate veregruppidega töötamiseks on minu kasvandus liialt väike ja oleks väga keeruline mitmeteks paaritusteks sobivaid kasse leida. Soomes on muide birmadel olemas A ja B veregrupiga kasside andmebaas, aga meie Eesti on selleks liialt väike ning kasvatajate vaheline koostöö puudub. Seega plaanisin juba 2019 aastal Xeniale tulevikus vaid ühte pesakonda ja valmistusingi nüüd tema pisut teistmoodi poegimiseks.

Poegimise tähtaja saabudes hakkasimegi ootama. See tähendab tavaliselt seda, et hoian emasel silma peal ja seda tegin terve nädalavahetuse. Istusin hilistel tundidel arvutis ja kõpitsesin kodulehte. Lõpuks magasin öösel 3h + 3h jupi kaupa elutoa diivanil. Ärkasin aegajalt äratuskella peale, et Xeniat kontrollida. Võtsin arvesse kohe ka seda, et neid pisikesi tuleb algul kunstlikult toita ja minu eesmärk oli nad ka kohe emast eraldada. Selleks varusin piimapulbrit ja õmblesin Xeniale elastse vestikese. Vesti kõhualune oli kinni, et pisikesed piimariiulist eraldada. Tegelikult polnud ma päris kindel, kui kaua pisikesi ise piimaseguga toitma peaksin. Kusagilt foorumist lugesin, et oli toidetud lausa 24h. Hea sõber Kristel teadis rääkida, et oli oma B veregrupiga emase järglaseid toitnud vaid 18h. Kogu selle info raames ei tulnud ju kõne allagi, et Xenia poegiks ise öösel vaikselt ära kuni mina rahumeeli magan…

Ühesõnaga ei juhtunud kogu nädalavahetuse jooksul midagi ja esmaspäev oli märkamatult kätte jõudnud. Olin muidugi selleks ajaks suhteliselt jupi kaupa magada saanud ja kuidagi uduse olekuga. Esmaspäeval sai Xenial paaritusest juba 66 päev ja poegimise aeg üsna päevakorras. Lõpuks hakkaski Xenia nagu sobivat pesa otsima ning arvestasin, et ehk öö jooksul ikka miskit tulemust saame. Igaks juhuks panin teisipäevaks kella kaheteistkümneks loomaarsti juurde ka aja. Öeldakse, et ootaja aeg on pikk ja nii veniski see öö lõputult. Pesa valikuks osutus hoopiski kõrgemal ronimispuu peal olev kast ja minu valmistatud papist poegimise pesa seisis seekord ärapõlatuna. Xenia isegi pressis vahepeal natukene, aga tulemuseta. Nägin seejärel, et pisut sai tal ka sabaalune määritud. Seetõttu olin juba murelik ning helistasin hommikupoolikul Loomade Kiirabi Kliinikusse. Nemad soovitasid päevase vahetuse ajaks ikkagi kohale sõita ja 40 minuti pärast olingi platsis. Kliinikus oldi nii vastutulelikud ja leiti Xenia jaoks aega. Ultraheli näitas, et kassipoegade südametuksed olid normaalsed. Röntgeni pildil nägime kahte üsna suurt tegelast. Mõlemad pojukesed olid tulemas tagumik eespool ja arutasime pisut kuidas oleks kõige parem edasi toimida. Kuna Xenial oli mitu tundi tagasi ka verd eritunud, otsustasime mitte kauem oodata. Õnnekombel leiti ka vaba kirurg, kes keisrilõikuse teeks. Teavitasin kohe ka otsusest, et opi ajal oleks vaja kass ühtlasi steriliseerida. Sellisel puhul pole vaja Xenial kahte operatsiooni üle elada. Dr. Üllar Siir ütles, et teeb kiire narkoosiga ja nii saab ruttu pojad välja ning emme kinni õmmeldud. Informeerisin igaks juhuks ka enne operatsiooni doktorit, et emmel on B-veri ja lapsukesi ei tohiks kohe ema juurde ternest imema panna. Seejärel kaalusime Xeniat ja paluti koos temaga oodata kuni süst mõjuma hakkab.

Ootasin ka kogu operatsiooni aja sealsamas kliinikus. Tühistasin muidugi vahepeal teise kliinikusse pandud kella 12:00 visiidi aja. Pisikesed tulid ilmale ja pandigi kohe sooja kuvöösi hapniku alla. Mõne aja möödudes Xenia ärkas narkoosist ja sain juba kella 11 paiku kõik oma nunnukad kätte. Suured tänud Dr.Siir! Põnnidel oli pandud kõrvale sooja veega täidetud kummikindad, et nende kehatemperatuur ei langeks. Panin pisikiisud ka eraldi väikesesse transpordipuuri, et uimane emme kogemata piskestele peale ei vajuks. Koju jõudes fikseerisin nende kaalud 94g ja 125g. Nagu allolevalt pildilt näha, olid nad algul üsna uimased. Kaalul nagu väikesed torukesed hoides käpakesi enda vastas. Tüdruk vajus kaalu peal isegi külili ja mõlemad olid üsna vaiksed.

Siis seadsin nad sisse eraldi beebipuuri, et teised kassid väga uudistama ei tuleks. Seejärel hakkasin kohe ka põnnidele mõeldud piimasegu pakkuma. Toita plaanisin iga kahe tunni tagant ja kindluse mõttes järgemööda 20 tundi. Õnneks said pisikiisud kohe aru, et lutti tuleb imeda ja kaalumisel oli märgata juba kaalutõusu ning head käppade asetust. Nüüd oli hea aeg proovida Xeniale selga ka varem valmistatud vesti. Kahjuks selle teemaga meil asi ei klappinud. Xenia keeldus selle “mugava elastse” vestiga liikumast ja vajus lihtsalt külili. Võtsin ta siis kassipoegade juurest ära ja vabastasin vestist. Xenia tundis ennast suurepäraselt ja kuna lubati kohe ka süüa anda, vohmis endale hea isuga sisse portsu konservi ning veel krõbinaid ka peale. Pikutaski siis rahumeeli keset tuba ja ei tundnud absoluutselt huvi nende pisikeste olendite vastu, keda mina pidevalt lutitasin. Isegi Isabella käis läbi võrgu titasid uurimas. Need lamasidki mul spetsiaalse elektrilise soojendusmati peal ja said iga kahe tunni tagant toidetud. Rõõm oli mul sellegipoolest suur, sest kassikesed nägid välja väga kaunid ja olid ärkvel olles aktiivsed.

Järgneval ööl proovisin ikkagi ise ka natukene tukkuda. Panin mitu äratust, sest unevõlg oli juba üsna suur ja kartsin hirmsasti sisse magada. Mees aitab mind ka vahel kassimajandusega, aga sellistel poegimiste-kassipoegade ekstreemsustel tavatseb ikka öelda, et “sinu hobi ja eks sa siis tegele”. Õnneks ärkasin sel ööl isegi enne kella helinat sisetunde peale ja kõik sujus kenasti. Kui siis need 20 tundi mööda said, olin üliõnnelik ja natukene isegi uhke oma saavutuse üle. Juurdlesin juba öösel endamisi, et mis valemiga ma emme laste juurde saan?? Polnud ju Xenial mingeid instinkte nende “võõraste vääksude” suhtes. Samas oli mul väga suur eelis ja kavatsesin selle enda kasuks pöörata. Nimelt kuna me kahekesi juba terve nädalavahetuse “sõbrannatasime”, tundis Xenia endiselt suurt vajadust minu tähelepanu järele. Siis istusingi kassipoegade lähedusse, panin suure pleedi enda põlvedele ja moodustasin mõnusa pesa. Sinna asetasingi Xenia ettevaatlikult selili ja sügasin teda rahustavalt rääkides. Siis tõstsin isase kassipoja vaikselt emme kõhule. Lootsin, et ta haagib end kohe emme külge. Poiss nimelt oli selline aktiivsem ja nõudlikum rahmeldis …. Xeniale see plaan muidugi ei sobinud. Ta vingerdas seni, kuni sai minema. Kordasin natukese aja möödudes sama protseduuri ja valisin seekord rahulikuma õekese. Pisike asus koheselt rahumeeli nohisedes piima imema! See moment oli nagu kusagilt multifilmist see hetk, kui pea kohal elektripirn põlema süttib! Nimelt taipas Xenia milleks väike tegelane välja ilmus. Panin hinge kinni hoides ka poisi emme kõhule ja nautisin imelist hetke naerusui. Praegugi, seda suure kordamineku emotsiooni meenutades, tuleb naeratus huulile. Sellest hetkest oli Xenia emaks saanud! Ja veel milliseks hoolitsevaks emmeks!! Ta istus pesas terve päeva ja käis vahepeal ainult korraks vett joomas, söömas ning tualetis. Ka järgmisel päeval oli ta nagu naelutatud beebide juurde. Imetlesin neid vaid aegajalt ja kaalusin kindluse mõttes veel korra üle.

Selline saigi siis meie väikene seiklus. Eloise ja Elroy on tänaseks juba 11 päeva vanad ja silmakesed avanenud. Küllap mingil hetkel selgub ka nende veregrupp ja saan kasvanduse jaoks edasisi plaane teha. Üks on kindel, et meie armsa näolapiga Xenia hakkab sügise poole uut kodu otsima ja loodab elu lõpuni leida oma inimest või lausa tervet pere. Seni hoolitseb ta oma põnnide eest ja naudib emarõõme. Kui keegi tunneb tema vastu huvi, siis kirjutage julgelt.

VÕTA ÜHENDUST SIITKAUDU!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s